Seda ei tohiks ükski hing kuulda, nii vaikselt soiun ma, värinais vappudes. Ometi ta märkab.
Silmad pöörduvad minu poole. Just. Silmad. Nendes on kosmilist sügavust ja iidset tarkust. Samas on seal ka lihtne, primaalne tung. Tung toituda, rebida liha oma ohvri kehalt, ning jahvatada ta kondid hammasteridade vahel pulbriks.

Kostub "lurps"

Hambad surutakse kokku ning on kuulda kontide raginat. Hammaste vahelt lendab suures kaares verepritsmeid. Hetke pärast olen nendega täielikult kaetud. Mu laubalt libiseb alla sinna heidetud poolik kõrv. Doktor Harringtoni kõrv. Enne kinnitusid selle taha prillid, saades tuge oma raskete klaaside jaoks. Nüüd on see lihtsalt tükk, fragment. Temast. Kõrv kukub vereloiku.

plats!

Ma tunnen, kuidas miski mus ülespoole tõuseb, ning miski selle all ärkab, püüab üle võtta. Lasen sellel end neelata, sest ei jõua enam vastu seista. Sellele. Mitte millelegi..

"böäkk!"

Vajun looka, surudes käed põlvedele toeks. Oksendan täis kõrva ja vereloigu, ise samal ajal kõigest väest hingeldades. Kui ma seda ei teeks, oleks oksendamine kõvasti lihtsam ning kõik see pruun sogane möga ei satuks mu särgile.
< - >
Mis See On ?
Reeglid
Meeskond
Kontakt