Kuupaiste mitmekorruselise mõisahoone viilkatuse kohal ei ole üldse mitte julgustav. Pigem vastupidi. Avali lõuad haigutavad veesülitite otsas ning nende taga nagisevad varjudesse uppunud tiivad. Alati on mul kahtlane tunne, et need silmad põlevad. Et nad jälgivad iga mu sammu. Ei! Aitab! Ma olen tugevam kui nad arvavad. Astun ukse poole, ning selle hiiglaslikud tammeplaadid nagisevad tuules. Millises tuules? Vihm krabiseb tasa mu mantlil, kui lingi alla vajutan ja lükkan. Inimesed pidid sel ajal, kui see maja ehitati, ikka neetult tugevad olema.. Uksepaneel liigub pahandavalt kriuksudes sissepoole, link ragiseb käe all. Koridorist paistab ähmast valgust. Valgust, mida ei tekita ükski lamp ega loitev leek. Ei, seal on veel midagi! Läidan välgumihkli ning astun edasi. Koridoris liigatab miskit. Põlevate silmade valgus vaatab mulle otse otsa. See on hiiglaslik ning täidab terve koridori. Mustjaspruun vormitu mass, millest ulatuvad välja kombitsate puntrad. Ja suu. See on hambaid täis ning sealt õhkub kirjeldamatut, okseleajavat lehka. Jöuan parajasti näha, kuidas kael nende hammaste vahele kaob. Esimeste ridade taga on ka teisi, ning tundub, et hammastel ei olegi lõppu, et nad ulatuvad aina edasi ja edasi - kosmiline piinapink. Valged püksid ning hallikasvalge jakk, hea kvaliteediga, maksis kümme dollarit. Terve varanduse. Nüüd on see vereplekkide ja mingi pruunika limaga kaetud. Märkan alles nüüd, et värisen. Pomisen, "Doktor Harrington.." > Mis See On ? Reeglid Meeskond Kontakt